Kölni publik tänas Eesti Sinfoniettat ja Hans Christian Aavikut püsti seistes
Riina Luik
„Postimees” 9.11.2024
„Fantastiline esitus!” „Erakordne emotsionaalsus!”
Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontserdi rikkalik värvipass
Kristiina Malm-Olesk
„Sirp” 24.05.2024
„... kõlanud helimaalingud tõid vaimusilma samalaadseid pilte nagu 10. mai õhtul enneolematut silmailu pakkunud virmalised. „
Üllatused ja täis saalid
Äli-Ann Klooren
„Sirp” 05.01.2024
„Eesti Sinfonietta andis toreda talvise meeleoluga kontserdi, kuhu oli solistina kaasatud alpi- ja karjasarve mängija Carlo Torlontano. Orkestri esituses oli energiat ja hoogu, kaasa aitas siin kindlasti kontsertmeistri Anna-Liisa Bezrodny aktiivne musitseerimine.”
Helide kumav ilu
Karolina Normak
„Sirp” 15.12.2023
„Maailmas, kus aina kiirustatakse ja kus meie meeled on infotulvast killustatud, on ülimalt vajalik nautida vastukaaluks hetke, lubada rahulikul kulgemisel end kanda.”
Eesti Sinfonieta avakontsert „Helinad”
Pranav Ranjit, helilooja
22.10.2023
I don't usually write concert reviews, unless the concert makes such a strong impression that I can't avoid writing one. This evening's concert with Eesti Sinfonietta did exactly that, in the best possible way. The music of the beloved Estonian composers Arvo Pärt, Jaan Rääts and Veljo Tormis was partnered by the Estonian premiere of Jaakko Kuusisto's cello concerto in a truly fantastic program.
Rääts' "Allegro" from his 1961 chamber concerto is a sparkling work, containing the same unrestrained energy and harmonic whimsicality that makes me love the music of Dag Wirén. You could see and feel the energy of the piece on every single performer's face, which added to the refreshing feeling of the music. In a sense, it was as well choreographed as it was performed.
Next came an arrangement of a lovely little idyll by Veljo Tormis, "On hilissuvi" ("It is Late Summer" in English), and then terrific performances of Arvo Pärt's music: "Tabula Rasa" with Anna-Liisa Bezrodny and Peeter Margus as soloists, followed by "Spiegel im Spiegel" played by Andreas Lend and Maila Laidna. I closed my eyes while listening to the latter and had to wipe some tears off by the end.
Finally came Jaakko Kuusisto's cello concerto. I didn't really know what to expect, but within the first few minutes I was already blown away: a magical, stirring atmosphere with terrific orchestration, luscious harmonies, and a more than 100 percent committed performance by cellist Jan-Erik Gusse Gustafsson and the orchestra. Jaakko sadly passed away very young six months before I moved to Helsinki for Erasmus studies, and I didn't get the chance to hear his music when I was there; I'm glad I got to hear it now, and I will surely listen to more of it in the future. In fact, I think every cellist should give this dazzling music a listen and at least consider adding it to their repertoire.
Congratulations and many thanks to everyone who played this evening; I think this is one of those concerts I will remember for a very long time. Experiences like these are why I love living in Tallinn and why it has some of the best classical concert life you can find anywhere in the world
Impromptu
Toomas Velmet
„Muusika” 01.02.2023
„Eesti Sinfonietta on kamp muusikanäljaseid solisti võimekusega interpreete, kes ei tee tööd, vaid naudivad neile meelepäraste teoste esitamist – selline on minu mulje sellest kooslusest.”
Helendused
Kai Kiiv
“Sirp” 16.12.2022
“See ei olnud kindlasti tüüpiline jõulukontsert, ent kui mõelda advendist kui endasse vaatamise ja süüvimise ajast, siis seda mõtet toetas kava tervikuna suurepäraselt.”
Eesti Sinfonietta viie suu läbi
Heili Vaus-Tamm
„Muusika” 08.04.2022
„Kui orkester on õnnelik, kõlab muusika palju paremini.”
Raskel ajal uhkes kohas
Nele-Eva Steinfeld
Postimees 30.03.2022
„Kui tahad maitsta klassikalise muusika tipptaset, külasta Viini, sest selle linna muusikapärand on parim.”
Eesti Sinfonietta astub üles Viini Konzerthausi suures saalis
Postimeed 23.03.2022
„Eesti Sinfonietta mängib 25. märtsil Viini Konzerthausi suures saalis, kontserti juhatab möödunud hooajal fantastilise tähelennu teinud soomlanna Emilia Hoving.”
Orelisuvest sügisesse: Tallinna rahvusvaheline orelifestival “Reval”
Ene Pilliroog
„Muusika” 03.12.2021
„Juba festivali avakontsert Tallinna Jaani kirikus näitas, millise vastutustundega olid interpreedid – organistid Piret Aidulo ja Ines Maidre ning Eesti Sinfonietta Endrik Üksvärava juhatusel – selleks valmistunud, sest tulemus ei olnud ideaalilähedane, vaid ideaalne.”
Püstitati publikurekord: noorus, tuli ja sära klaverimuusika festivalil
Ia Remmel
“Postimees” 26.10.2020
“Eesti Sinfonietta oma vaimustava kontsertmeistri Johannes Põldaga oli täielik üllataja, kelle innukas kooslus koos Sten Heinoja ja kunstilise juhi Sten Lassmanniga pani festivalile muljet avaldava punkti.”
Täiuslikkuse ja teineteisemõistmise otsingul
Kai Kiiv
“Sirp” 09.02.2018
“.....sain “Kuldse klassika” sarjas kuulata kolme suure Viini klassiku helitöid. Kontserti alustati bravuurikalt Mozarti “Serenaadiga” nr 6 D-duur. Selle kolmandas osas tekitasid mõnusa elevuse Maano Männi, Maria Nesterenko ja Johannes Põlda ning üllatuslikult ka Eesti Sinfonietta reamängijate kadentsilaadsed soolod. Kohe sai selgeks, et sel kontserdil püütakse midagi teha teistmoodi ning ehkki kavas on klassika, ei pea seda viljelema sissetallatud rada käies. Serenaadile järgnenud viiulikontsert nr 3 G-duur ainult kinnitas seda oletust, sest Maano Männi kehastus solistiks ja dirigendiks ning, nagu hiljem selgus, ka heliloojaks, sest teise ja kolmanda osa kadentsid olid tema enda sulest.
Võib ju öelda, et dirigendita mängimises pole midagi uut, sest nii on Mozarti viiuli- ja klaverikontserte mängitud ka varem. Eestis seda tava aga pigem ei ole, sest interpreedid, kes suudaksid või söandaksid üles astuda korraga solisti ja dirigendi rollis, võib üles lugeda vahest ühe käe sõrmedel. Männi julget pealehakkamist tuleb kahtlemata tunnustada.”
Katsed leevendada rõhuvat pimedust
Maarja Kindel
“Sirp” 08.12.2017
“Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta kontserdil “Õhtu ilu” kõlas Bachi, Vivaldi ja Uusbergi muusika. Jaani kirik oli rahvast pungil, eriti võis täheldada noorte suurt osakaalu. Ilusa sissejuhatusena kõlas sümfonieti esituses instrumentaalseade Bachi kantaadist “Jesus bleibt meine Freude”. Vivaldi “Gloria” esituse puhul toon välja hea stiilitunnetuse, mis väljendus kõla läbipaistvuses ja rütmierksuses. Dirigent Endrik Üksvärava hoogsa käe all, täpsemalt erkkollase hariliku all, loodi kontrastsed meeleolupildid rõõmsast joovastusest sügava kurbuseni. Üheks kontserdi kõrghetkeks kujunes sopranite Ursula Roomere ja Helina Kuljuse vokaalselt virtuoosne ja särav duett “Laudamus te”. Pärt Uusbergi muusikal on eesti publiku seas eriline koht. Pole kahtlustki, et suure publikuhulga põhjus oli Uusbergi teose “Õhtu ilu” ettekanne. Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta esitus kõlas kvaliteetselt ja siiralt. Publikust kuuldus teose lõppedes mõtlikke õhkeid “kui ilus …”, seega said publiku ootused igati täidetud.”